tänane päev on suhteliselt planeerimata ja mul pole õrna aimu , mis ma ette võtan . eks õhtu võiks ikka vesipiibu seltsis veeta . jaujap , tädi kinkis mulle lihtsalt heast peast vesipiibu . ja mitte väikse . ikka päris normaalse . ja Tema poolt üliõige ajastus . suvi on tulemas ja ei ole midagi paremat kui rannaõhtud sõpradega ning vesipiip .
oijah .. mul oli vahepeal suhteliselt suur heaolu sellessuhtes , et kõikjal oli asfalt . tõesti ei saanud oma jalgu puhata vaid autoteel . igalpool . nii hea tunne . mina kaifin selliseid asju . seda heli kui saapad maad puudutavad . kui palju kiiremini jõuab bussipeatusesse . vähemalt kuradi 3 minutit . ja nüüd .? mis on nüüd .? mina ärkan hommikul kuradi ülijäleda unenäo peale ja siis vahib mulle selline ilm vastu : lund sajab . wtf .? ma arvasin üleeilsest saati , et ilmateade on pask ja ei usu , et enam lund tuleb . aga tõesti vaatan ma aknast välja ja maa on täiesti valge . katused , puud . kõik . tore .
eile ostsin ma endale uue triiksärgi koos lipsuga . selline .. ilus . viisakas . mulle meeldib viisakas olla . kui poest välja jõudsin , torkas pähe küsimus 'mitmes triiksärk see mul on .?!' ja vastuseks kui ma ei eksi on 19 . nagu OIOI . ma mõtlen tihti , et mul pole vaja enam riideid aga kui ma näen , siis ega ma ei saa ju ostmata jätta . ja oleme ausad mu kapile on see triiksärk täpselt liiast , sest ma just mahutasin need kuradi triiksärgid kappi ära ja see nüüd .. ma ei tea , mis ma teen . kuid eks mingi lahenduse leiab . mu vend ei saanud ka minust halvem olla ning ostis endale sama triiksärgi . no tegelikult mul on hele variant ja Tal tume , kuid nüüd me oleme tõesti ühtemoodi . kui kõik tavaliselt ütlevad , et me ühesugused , siis tahame vägagi vastu vaielda , kuid nüüd isegi riided räägivad meie eest .
igastahes .. kui tahate teada , mis unenägu oli , siis pm oli maailmalõpp ja sellest pääsesid ainult teatud inimesed ja sinna kaasaarvatud kogu mu perekond ja lähedasemad inimesed , kes on minuga terve elu peaaegu üles kasvanud . ja katastroofini oli veel vaid mõned minutid jäänud . nad pidid olema ühes saalis selleks ajaks . ma saatsin nad sinna ära , kuid ise pidin välja jääma ja alles siis mul jõudis kohale , et ma tõesti suren . ja ma tõesti ei näe neid enam ealeski . ma nutsin kohutavalt . ma ei tea , kas ma olen elus üldse nii hullult pisaraid valanud . ma kallistasin oma ema ja küsisin , et 'kas see tõesti juhtub ja ma ei tulegi Teiega .?' . Ta ei vastanud , pühkis mu pisarad ning läks . isa oleks nagu vihaga toime tulnud sellega , et mina kaasa ei tule . nagu ma oleks põlatud . ei teinud minust väljagi . Rasmus aga tuli ja kallistas mind , naeratas ja ütles , et 'me tõesti saame igavese elu ja Sina sured , Sa lähed välja ja jääd meist ilma , meist kõigist kui meie samal ajal oleme kõik koos . Sina aga pead minema nüüd' . ja Ta lihtsalt naeratas . ma ei saanud kellegi käitumisest aru . miks keegi ei hoolinud , et mina jään maha .? ning siis see kõik algaski . uksed pidid kohe sulguma ning ma kõndisin välja . mu silmad nägid kõike seda , mida ma pole isegi suutnud oma peas välja mõelda . ja siis .. ma võpatasin ning ärkasin üles . tänane ilm on nii pask , et see vaid tugevdab mu madalat enesetunnet . aga kui õhtugi saan vesipiibu seltsis veeta , siis olen vägagi rahul .