eilne päev oli osati täiega nõme , ikka SITAKS nõme .! ma olin seisus , mida ma ealeski ei taha ja ometigi see tuleb . see lööb Sind kõvasti . Sa oled tupikseisus . Sa tahad sealt ära aga oled ahendatud justkui okastraatidega . keegi seljatagant lööb Sind kurikaga jalgadesse ja kirvega pähe . Su mõistus annab ainult häirelauseid . Su peas on miljon korda miljon mõtet ja Sa mõtled ainult ühest asjast : kuidas endast lahti saada . aga Sa oled enda külge aheldatud kui Sa ei mäleta . Sina ise ja maailm oletegi okastraat . Sa ei saa sellest lahti . see on kohutav . Sa värised üle keha , Sul on krambid , Sul on pisarad silmas , Sa taod pead vastu seina ja nukke vastu betooni ja Sa ei tea , miks . Su pilgus on ükskõiksust , viha , raevu , vastikust , jälkust , kõike seda korraga .
Sa tahad vaid sellest tundest lahti saada ..

 

sel hetkel oli õnneks Tema mu kõrval . ma ei tea , mitu tuhat tänu ma peaksin Talle sellepärast ütlema , et Ta sel hetkel seal oli ja mind hoidis . mu pilk , mu olek .. see kõik oli hirmuäratav . ometigi , seal Ta oli , võttis mu oma kätevahele olenemata sellest kui palju Ta mind tegelikult kartis . TA HOIDIS MIND . ma hindan seda tohutult .

armastan Sind .